Uudised
(Alljärgnevalt on kasutatud ajaloolase Mart Laari koostatud Sinimäe lahinguvälja muuseumi eksponeerimiskontseptsiooni, 2005)
 
Esimesed märgid inimese tegevusest praeguse Vaivara valla territooriumil pärinevad ajast 5000 e.Kr. Piirkonna intensiivsem asustamine algas XIV sajandil, Vaivara küla mainitakse esimest korda 1499. aastal. Laastavad sõjad XVI-XVIII sajandil viisid elanikkonna miinimumini, uus kosumine algas alles XVIII sajandi II poolel. 1776. aastal valmis Vaivara kirik. 1860. aastal ostis Vaivara mõisa Konstantin von Korff, kes aitas oluliselt kaasa kihelkonna arengule. Peterburi-Tallinn raudtee avamine tõi kaasa suvitajate sissevoolu, kiirenes kihelkonna majanduslik ja kultuuriline areng. 1869. aastal avati Vaivara kihelkonnakool, 1910 rahvamaja. Eesti Vabariigi iseseisvumise ja maareformi järel rajati Vaivara mõisa lastekodu.
 

 
Vaivara kihelkonnakirik ja tema tänane asukoht kruusakarjääri põhjas (lõuna pool raudteed asunud kirikumägi kaevandati 1950 aastatel teede-ehituseks)
Soome lahe ja Alutaguse soode vahel paiknev Vaivara kihelkond on läbi aegade olnud omalaadseks Eesti Termopüülideks, kus ka väikeste jõududega on võimalik tõkestada vastase edasitungi. Maakitsust valitsevad kolm mandrijää pealetungil rändpangast üles lükatud kuni 84 m üle merepinna ulatuvat kõrgendikku ehk Sinimäed. Läänest itta loetuna on nende nimed Torni-, Põrguaugu ja Pargimägi. Oma nime sai mäed suviti neid ümbritsenud kergelt sinava uduloori järgi.
 
Tornimägi olevat oma nime saanud sinna Põhjasõja ajal rajatud vaatlustorni järgi. Mingi ehitis on ilmselt tõepoolest mäe tipus asunud, sest teise variandina tuntakse Tornimäge rahvasuus Majakamäena. Räägitakse ka mäel asunud allikast, kus kuradid tavatsenud jaaniööl suplemas käia. Keskmise mäe ehk Põrguaugu (-haua) mäega seob rahvasuu rohkeid legende siit välguga põrgu löödud kuraditest või maa sisse varisenud põrgust, mille ahju kütmisel kasutatud väävel olevatki Sinimäed siniseks värvinud. Põrguhauamäe ja Tornimäe vahel on väike kääbas, kuhu legendi kohaselt maeti Põhjasõja ajal suur varandus, mida pandi valvama rootsi soldat. Luukere olevat sellest paigast küll leitud, varandust aga mitte. Tornimäe jalamil asub eelmise sajandi algul rajatud Vaivara uus kalmistu, selle lõunaserval aga 18. sajandil alguse saanud vana kalmistu.
 
Sinimägede kõige idapoolsem mägi kannab Pargimäe nime, II Maailmasõja ajal tunti seda Lastekodumäena. Vanades ürikutes on selle nimi siin elanud Poppa Knuti (poppa – soome keeles nõid, posija) järgi Poppamärgi. Pargimäel on kolm astangut, selle kuppeljal harjal asus suur sõõrjas tasane plats. Lastekodumäe nimi tuleneb siia 1926. a endisesse mõisahoonesse paigutatud Narva Punase Risti Seltsi lastekodust. Lossi suurte saalide asemel rajati 1932. aastaks valminud ümberehituse käigus 55 tuba, kuhu mahtus elama 150 last. 1941. a evakueeriti või õigemini küüditati lastekodu kasvandikud Venemaale. Lastekodu ise põletati 1941. aastal kohalike hävituspataljonlaste poolt punavägede taandumisel stalinliku hävistuskäsu kohaselt.
 
Pikka aega asus Pargimäel ka 1869. aastal parun Konstantin von Korffi poolt asutatud Vaivara kihelkonnakool. Selle juhatajana töötas Valgas Cimze seminari lõpetanud Heinrich Masing, kellest sai ärkamisaja ettevõtmiste hing Vaivara kihelkonnas. Siit saadeti kaastööd rahvuslikele lehtedele, korjati raha Aleksandrikooli heaks ning koguti Jakob Hurdale rahvaluulet. 1890. a toodi kihelkonnakool Pargimäelt alla vana postijaama asemele ehitatud kahekorruselisse punastest tellistest majja.
 
Esimesed märgid Sinimägedele rajatud kindlustustest pärinevad 1704. aastast, mil Peeter I väed rajasid siia reduudilaadsed muldkindlustused välikahuritele ehk nn Rootsi valli. Välistamaks nimelt Rootsi väliväe ootamatut ilmumist Narvat piiravate Vene vägede selja taha saatis 1700. aasta kaotusest õppust võtnud Peeter I Pimestiku, Sinimägede ja Auvere joonele kuus tragunipolku, kes asusid siia ehitama poolkaare kujulist kaitseliini, mis ulatus idapoolse otsaga tollal Auvere juures asunud järvederikka sooni, toetudes põhjapoolse otsaga mererannikule. Kindlustuste ehitamisega käis 1704. aasta juulis tutvumas ka Peeter I isiklikult kindralmajor Menśikovi saatel. Kuna tööd edenesid tema meelest liiga aeglaselt andis ta käsu, et kindlustustöödes osaleksid ka sellel ajal Jõhvi jõudnud kindralfeldmarssal Śeremetjevi tragunipolgud, kes jäid siia kuni Narva piiramise lõpuni. Kuid enamus Rootsi vallist on tänaseks hävinud, on mitmed selle osad – näiteks Lastekodumäe juures – säilinud ning vääriksid puhastamist ning eksponeerimist.
 
Suuremad kindlustustööd algasid Sinimägedes I maailmasõja päevil, mil Sinimäed said osaks Peterburis kaitseks rajatavate kindlustuste kolmandast vööndist. Sinimägedesse rajati betoneeritud punkrid meeskondade jaoks, tulejuhtimissüsteem ning alused kahurite jaoks, mida tegelikkuses kunagi aga kohale ei toimetatud. Ilmselt oli Lastekodumäel asuv positsioon määratud Tallinn-Narva manatee kontrolli all hoidmiseks. Tegelikkuses I maailmasõja ajal nimetatud kindlustusi kasutusele ei võetud, 1918. aastal vallutasid keiserliku Saksamaa väed Sinimäed lahinguta, liikudes siit edasi Narva suunas. Küll kasutati tollal rajatud kindlustusi II maailmasõja ajal. Praeguseks on nimetatud kindlustustest säilinud Lastekodumäe põhjanõlval asuvad punkrid ning mäe tipus asuvad alused kahurite jaoks.  
 
Kui 1918. aasta möödus Sinimägedes lahinguteta, siis Eesti Vabadussõja ajal 1919. a jaanuaris olid Sinimäed muutumas sõjatandriks. Just siin lootis Punaarmee juhtkond peatada Eesti rahvaväe pealetungi ning pöörata sõja saatuse taas oma kasuks. Eesti vägede surve all Jõhvist taanduvad Punaarmee üksused ning neile appi saadetud väed koondati Sinimägedesse, kus I maailmasõja-aegsetele kindustustele tuginedes tundus olevat võimalik seisma panna Eesti üksuste edasitung. Sinimägede ründamine oleks eestlastele võinud kaasa tuua raskeid kaotusi. Seetõttu otsustati Narva vallutada dessandiga vastase tagalasse. 17. jaanuaril maabus Utria lähistel laevastiku suurtükitule katte all eestlaste ja soome vabatahtlike dessantüksus, mis hõivas 18. jaanuari õhtul ootamatu rünnakuga Narva. Kuigi dessantüksus oli Narvat kaitsvate punavägedega võrreldes suures vähemuses, otsustas julge tegutsemine lahingu saatuse.
 
Eestlaste ilmumine punapolkude tagalasse tekitas neis paanika. 18. jaanuari õhtul tulid Jõhvi poolt Sinimägedeni jõudnud 1. Eesti polgu 14. roodu juurde punaväelaste parlamentäärid ning teatasid, et soovivad eesti üksustele alistuda. Läbirääkimiste tulemusel andis paar polku punaväelasi end kogu varustusega vangi.
 
Korra pidi rinne Vabadussõja ajal siiski veel Sinimägedeni jõudma. 1919. a lõpul Punaarmee suurrünnaku ajal Narva kaitseliinile õnnestus mõnel Punaarmee üksusel ületada linnast lõunas Narva jõgi ning ähvardada Narvat kaitsvate vägede tagalat. Verises Krivasoo (Kriuša) lahingus löödi sissetungijad puruks. Narva rinne ei murdunud ning 2. veebruaril 1920. a sõlmitud Tartu rahulepinguga oli Nõukogude Venemaa sunnitud tunnustama Eesti iseseisvust.
 
Vaivara piirkonna üldilme enne viimast sõda oli valdavalt põllumajanduslik. Tsaariaja lõpul õitsele puhkenud suvitamiskultuur oli iseseisvuse saavutamise järel taandumas. Siiski mainitakse (J. Klaus) veel Virumaa-koguteoses 1924. aastal, et Sillamäel on kasutuses üle 100, Vaivaras 55 suvilat. Kogu rannariba alates Toilast kuni Narva-Jõesuuni oli kujunemas omalaadseks kuurortiks kuhu Enne ilmasõda “woolas suwitajaid mõlemast Wenemaa pealinnast hulgawiisil kokku”. Neil aastail toimisid ka regulaarsed bussireisid näiteks Auvere jaamast Narva-Jõesuusse ning ka Vaivara jaamas ootasid küüdihobused suvitajaid, et neid siis Sillamäele või Kannukale toimetada. Tööstuse pealetung siinkandis algas Türsamäe õlivabriku rajamisega 1920 aastatel, hiljem on samale kohale rajatud tänane Silmeti tehas ja Sillamäe linn. Vaivara kooli- ja seltsielust nendel aastatel on oma raamatutega suurepärase ülevaate andud Aino-Monika Jõesaar

____________________________

Maastikumäng
Programmi käigus saavad õpilased teada, kuidas lugeda kaarti, mida
tähendavad märgid ja värvid kaardi peal. Kaardi abil peavad lapsed leidma kontrollpunktid ja lahendama vastavad ülesanded.

Maastikumäng läbib Sinimäe asula kõige huvitavamad kohti nagu Sinimäe põhikool, I maailmasõja punkrid, Pargimägi ja vaatetorn.

Mängu käigus toimub ka muuseumi külastus.
Vanus: 4-6 klass
Maksumus: 20 eur+ muuseumi pilet
Inimeste arv: kuni 10 in.

____________________________

Vaivara Sinimägede Muuseum on avatud

Pilet
2 €

Sooduspilet
(õpilased, ajateenijad)
1 €

Perepilet
4 €

Giidiga matk mägedel 1 tund
20 €

Avatud: T- L  10.00- 17.00;
15. juuni-15.august 10.00-19.00 
P 10.00- 16.00

Sinimäe vaatetorn on avatud

____________________________

Giidide ja matkade tellimine

392 4634 (muuseum)

muuseum@vaivara.ee

Ivika Maidre 56 474 552

Tõnis Tolpats 53 636 222

Jekatarina Muravjova 55587274

____________________________ 

Sinimäe alevikus Pargimäel (Lastekodumäel) on alates 2008.a. lõpust avatud vaatetorn.

____________________________








Endises Vaivara mõisa aidas on avatud 1944.a. lahingutele pühendatud väljapanek. Eksponeeritud on relvi, mundreid, fotosid, sõdurite isiklikke esemeid. Muuseumis on võimalik vaadata ajalugu tutvustavaid ja kroonikafilme.