Uudised
(Alljärgnevalt on kasutatud ajaloolase Mati Õuna käsikirjalisi materjale, 2007)
 
22. juunil 1941 alanud Saksa–Vene sõda oli Vaivara piirkonnale hävitav. Mõlemal rinde üleminekul, nii 1941 kui eriti 1944 aastal kaasnesid lahingutegevusega suured purustused ja tsiviilelanikkonna evakueerimine. Juba 26. juunil 1941 formeeriti Narvas hävituspataljon — punavõimu terroriväeosa, mis koosnes kommunistidest ja nende kaasajooksikutest. Hävituspataljon sai peitenimeks IB 5 ja komandöriks venelasest piirivalvekapteni Lissitsõni. Isikkoosseisu oli pataljonil 667 meest, need jagunesid kolme kompaniisse, mis terroriseerisid erinevaid piirkondi Ida–Virumaal.
 
Augusti alul seadis Narva hävituspataljon oma staabi sisse Vaivara kiriku juures — seda kirikut tähistab tänapäeval vaid mälestuskivi. Vaivara endises mõisahoones, tookordses lastekodus (praeguses Sinimäe asulas) aga seadsid end sisse lätlastest hävituspataljonlased, kes olid siia taganenud pealetungiva Wehrmachti eest. Vaivara valla piires mõrvati 1941. aasta suvekuudel punaterroristide poolt 38 inimest; peaaegu teist nii palju arreteeriti ja saadeti Venemaale, kus suurem osa neistki surid. Vastuseks küüditamisele ja terrorile varjus praeguse valla piires üle 500 inimese metsadesse ja soosaartele. Osal endistest kaitseliitlastest olid siiski alles relvad, osal meestest jahipüssid. See võimaldas vähesel määral pidada partisanisõda kohalike punavõimude ja okupatsioonivägede vastu.
 
7. augustil 1941 jõudsid Saksa väed Eesti põhjarannikul Kunda juures mereni, lõigates Põhja–Eestis tegutsenud venelaste 8. armee keskelt pooleks. Läbimurdekohast ida poole jäid Punaarmee 11., 118., 125. ja 262. laskurdiviis, mis järgnenud nädala jooksul, 14. augustiks, aeti Saksa 93. ja 291. jalaväediviisi ning brigaaditugevuse grupi „Arko” poolt Vaivara valla läänepiirile. Järgnenud 3 päevaga, 17. augusti keskpäevaks jõuti Vaivaramaa punaväest puhastada — Saksa väed jõudsid Narva ja Narva–Jõesuusse, ajades Punaarmee Narva jõe idakaldale. Sõjategevuses Vaivaramaal osalesid ka kohalikud metsavennad, võttes ligi sadakond punaarmeelast vangi ja päästes suure osa siinsest kuurortasulast Narva–Jõesuust mahapõletamisest. Üht-teist siiski jõudsid taganevad punaväelased ja hävituspataljonlased viimasel momendil veel põletada — 15. augustil said tuleroaks Vaivara vallamaja (Perjatsis) ja Vaivara mõis, kus paiknes lastekodu. Sealsed 82–83 last olid kolm päeva varem Venemaale küüditatud. Praeguse Vaivara valla piires põletasid oma kaotustest raevunud punaväelased ja hävituspataljonlased maha sadakond talu. Nende uuesti ülesehitamine oligi järgnevate aegade suurimaks tööks siinsetel maadel.
 
1941. aasta hilissuvest kuni 1944. aasta jaanuari keskpaigani oli Vaivaramaa Saksa rinde süvatagala. Kuigi — ega väga kaugele meist rinne ei läinudki, lähimate lahingupositsioonideni oli Narva jõelt vaid veidi üle 60 km.
 
Otseseks sõja tallermaaks sai Vaivaramaa uuesti 1944. aasta veebruaris. Eelnenud jaanuarikuu keskpaiku oli Punaarmee Leningradi lähistel Saksa väegrupi „Nord” 18. armee vastu rünnakule läinud ja juba 1. veebruaril jõudis mererannikul pealetungiv Vene 2. löögiarmee Narva jõeni. Päev hiljem, 2. veebruaril, tungisid kindralleitnant Ivan Fedjuninski juhitud 2. löögiarmee väeosad kolmes kohas üle jõe — kahes kohas Narva ja mere vahel ning ka jõekäärus Narvast edela pool. Sellega olid esimesed punasõdurid astunud nii tänapäevase Vaivara valla, kui ka tänapäevastes piirides Eesti Vabariigi pinnale. Oli ju südatalv ja Narva jõgi oli aeglasema vooluga osades külmunud, olles takistuseks vaid tankide ja muu raske sõjatehnika ülesõidule. Saksa poolel oli Leningradi lähistel Narva jõe joonele taganenud 18. armeesse kuulunud III germaani SS-soomuskorpus kindral Felix Steineri juhatusel ja 54. armeekorpus jalaväekindral Otto Sponheimeri juhatusel. Neist viimane määratigi 31. jaanuarist siinsete Saksa vägede üldjuhatajaks. Samast päevast sai ka väegrupp „Nord” uue juhataja kindralooberst Walter Model´i näol; senine „Nordi” juhataja kindralfeldmarssal von Küchler saadeti Wehrmachti väejuhtide reservi.
 
Soome lahe ja Peipsi järve vahelisel maakitsusel oli Saksamaa seisukohalt esmajärguline tähtsus — oli karta, et kui see rinne laguneb ja Punaarmee hõivab Põhja–Eesti, üritab seni Saksamaa poolel sõdinud Soome teha Nõukogude Liiduga separaatrahu ja sõjast välja astuda. Väga oluline oli saksa armeele ka põlevkiviõliga varustuskindluse tagamine. Tundub siiski, et jalaväekindral Sponheimer ei tundnud endas kutset Eesti kaitsmiseks Punaarmee vastu. Juba Narva jõe joone lahingute algfaasis, 13. veebruaril läks ta puhkusele, jättes oma vägesid juhatama kindralleitnant Wilhelm Berlin´i. Kümme päeva hiljem, 23. veebruaril 1944 määrati siinseid vägesid juhatama jalaväekindral Hans Johannes Friessner, nimetades Soome lahe ja Peipsi vahel tegutsevad Saksa väed armeegrupiks „Narva”. Värskeltmoodustatud armeegrupp tegutses järgnevalt armee õigustes väegrupi „Nord” koosseisus. Selleks ajaks olid 2. löögiarmee väeosad edela pool Narvat (Krivasoos ja Vääskas) tunginud üle jõe 25 km laiuse rindena. Juba 6. veebruaril jõudsid venelased Auvere jaama juures Narva–Tallinn raudteeni, kuid seal rünnak takerdus.


Kaart Auvere kotist.

14. veebruari varahommikul maandus Meriküla juures Vene merejalaväe dessant — 507 meest, 6 naisradisti ja 2 naissanitari major Stepan Maslovi juhatusel. Dessandi peaülesandeks oli jõuda Narva–Tallinna maanteeni ja ühineda seal lõuna poolt pealetungiva 2. löögiarmee väeosadega; kõrvalülesandeks aga tappa kõik ettesattuvad kohalikud elanikud ning põletada hooned. Õnneks ei jõudnud see mõrvadessant maandumispaigast kaugele; 83 dessantlast uppus (sealhulgas kõik naisradistid), maalejõudnuist langes valdav osa lahingus. Vaid kümmekond dessantlast vangistati ja teist niipalju jõudis läbi 10 km kaugusel olnud rindejoone omadeni.
 
Märtsi alul rinne stabiliseerus. Narvast mere pool suruti Punaarmee jõe idakaldale tagasi. Narva linnas hoidis III germaani SS-soomuskorpus enda käes ka jõe idakaldal olevat Jaanilinna linnaosa; see oli mehitatud diviisi „Nordland” ja brigaadi „Nederland” meestega, kelle hulgas oli hulgaliselt vabatahtlikke taanlasi, norralasi, rootslasi, hollandlasi ja belglasi. Veebruari keskel saabus III soomuskorpuse koosseisu ka 20. eesti diviis. Narvast edelas oli venelastel omakorda veerandsaja kilomeetri laiune ja kuni 12 km sügavune platsdarm jõe läänekaldal, kuid see takerdus sealses metsa- ja soomaastikus. Selle platsdarmi loodenurgalt jäi Soome laheni vaid 5–6 km, ning õnnestunuks venelastel see läbida, oleks III soomuskorpus ja hulk muid Saksa ning Eesti väeosi Narva, Narva–Jõesuu ning Auvere vahelisel alal kotti jäänud. Et seda mõtet teoks teha, laskis venelaste Leningradi rinde juhataja armeekindral Leonid Govorov 23. veebruariks Narva jõe ülemjooksu idakaldale koondada 59. armee kindralleitnant Ivan Korovnikovi juhtimisel. Järgnevalt asus suur osa armeest Narva jõe läänekaldal olevale platsdarmile, et planeeritud läbimurre mereni teoks teha.
 
59. armee rünnak Saksa Narva grupeeringu äralõikamiseks algas 1. märtsil ning oli suunatud üle tänapäevase Sinimäe aleviku Mummasaare rannikule. 59. armee rünnakut toetas 2. löögiarmee rünnak Narvale ning Narva jõe läänekaldale, et siduda sealseid Saksa–Eesti ja Euroopa vabatahtlike väeosi. Lahingud Vaivara–Auvere positsioonide läbimurdmiseks lõunasuunalt kestsid vahetpidamata kuni 8. aprillini. Selleks ajaks oli venelaste 59. armee kandnud selliseid kaotusi, et ta 10. aprillist vahetati välja kindralleitnant Filipp Starikovi juhitud 8. armee poolt ning saadeti end täiendama ja ümber korraldama Peipsi järve idakaldale, kus lahingutegevust ei toimunud. Saksa armee positsioonid Vaivara–Auvere ruumis ja Narva jõe alamjooksul aga jäid seega püsima. Selleks aitas muidugi kaasa veebruaris Eestis läbi viidud mobilisatsioon viimase Eesti Vabariigi peaministri Jüri Uluotsa autoriteetsel toetusel. Eesti rahvuslike jõudude seisukohast oli vaja takistada Punaarmeed meid okupeerimast, sest ükskord pidi sõda Euroopas ju lõppema ja loodeti, et kui me ei ole selleks ajaks N Liidu poolt okupeeritud, Eesti Vabariik taastatakse.
 
Armeegrupp „Narva” oli saanud talve ja kevade jooksul täiendust ka Saksa väeosade näol. Narva jõe ülemjooksu positsioonidele jõudis XXVI armeekorpus ning venelaste pealetungi tulipunkti Vaivara–Auvere lõigus XXXXIII armeekorpus. Ka Saksa pool oli lakkamatuis võitlustes kandnud suuri kaotusi, kuid täienduste saabumisest tõusis armeegrupp „Narva” arvukus 1. juuniks 156.942 sõdurini, kellel olid majandustöödeks abiks 10.089 sõjavangist abiteenistuslast. Järgnevalt aga hakkas väegrupi arvukus kiirelt vähenema, kuna idarinde keskosas käisid rasked lahingud ja Vaivara–Narva rindelt viidi sealsete kaotuste katteks ära ligi pool siinsest koosseisust. Armeegrupp „Narva” juhataja jalaväekindral Friessner sai 1. juulist ülenduse kindralooberstiks ja edutati 3. juulist väegrupi „Nord” juhatajaks. Armeegrupi „Narva” juhtimise võttis üle jalaväekindral Anton Grasser. Oma poole võrra vähenenud vägedega aga oli kindral Grasseril vähe väljavaateid venelaste järgmise suurrünnaku puhul vastu pidada. Selline rünnak algaski Auveres 24. juulil ja Narva jõel 25. juulil, ning Grasser tõmbas oma väed 14–20 km lääne pool olevale Tannenbergi liinile, Sinimägede ja Mummasaare joonele. Taganemisel sattusid brigaadi „Nederland” 48. rügement „General Seyfardt” ja luurekompanii Repniku juures kotti ja hävitati pea täielikult.
 
Juba 26. juulist algasid lahingud Tannenbergi liinil, mis olid veriseimad Eestis peetuist.


Kaart Sinimäe lahingutest.

Siin olevad kolm mäge — Lastekodumägi, Põrguhauamägi ja Tornimägi — käisid mitmeid kordi käest kätte. Lahinguis sai surmavalt haavata ka diviis „Nordland” ülem kindralleitnant Friedrich von Scholz ja hukkus brigaadi „Nederland” 49. rügemendi „De Ruyter” ülem kolonel Hans Collani. Lahinguid Sinimägedes on oma ägeduselt võrreldud Somme ja Verduni lahingutega I maailmasõjas. Punaarmee tormijooksud Tannenbergi liinile vältasid kuni 8. augustini 1944, siis olid 2. löögiarmee ja 8.armee kandnud selliseid kaotusi, et edasised rünnakud muutusid võimatuks. Keset tänapäevast Vaivara valda paiknenud Tannenbergi liin jäigi võitmatuks ja Saksa ning Eesti väed koos oma keskeurooplastest relvavendadega lahkusid siit sama aasta septembris seoses väegrupi „Nord” väljatõmbamisega Mandri–Eestist.

Sinimägede võitlustest on kirjutatud arvukalt uurimusi ja mälestusi. Ilmekalt on siinseid lahinguid kirjeldanud näiteks idapataljoni karastusega allohvitser Nigol Juurma: „...Olid alanud Sinimägede lahingud. Läkski lahti miinidega, neid paistis venelastel olevat lõpmatult. Sellele järgnes kahurituli. Lennukid tulid ja läksid. „Maksimid“ tulistasid maapinna lähedalt, järelejätmatult. Õhtu eel ilmusid tankid T-34 – küljele lubjatud „Nõukogude Eesti eest“. See tankikolonn oli „ostetud“ korpuse palgarahadega, neid oli 45 tükki. Tankis istusid venelased, meie südametunnistust ei vaevanud. Edasi kestis see tramburai pidevalt kolm päeva ja ööd. Ei magamist, söömist, ei oma üksuse otsimist – kuhu sattusid, seal tegutsesid. „Nordlandi“ sanitar pani mu (killu-) augule (see oli Nigol Juurmal 23-s) plaastri peale, rohkemaks polnud aega. Venelaste jalavägi oli põhjapoolt Lastekodumäge üles roninud. „Nordlandi“ mehed sättisid end kraavis valmis, et kahe mäe vahelist orgupidi vastulöögile minna. Olin sealsamas nende seas. Venelane mõtles välja ja pani meile peale oma katjuušatule. Tegi veerandtunnise löögi. Selle relva tule all ei ole mitte midagi peale hakata. Lõhkemised on nii tihedad, et pinnasest lahti kistud kivid, kännud ja muu praht ei saa mahti maha langeda. Õhust põleb ära hapnik, hingata on raske. Tolmust ja mullast paks õhk ei lase valgust läbi, oleks nagu täielik päikesevarjutus. Lõhkemiste tõttu on kõrvad lukus. Aga aeg läheb teosammul. Ega muud teha polegi, kui oodata, millal see pidu ükskord lõpeb. Äkitselt – lõhkemisi enam ei ole, aga ülevalt sajab igasugust kraami. Ilm muutub valgemaks...“ 

Lahingust Peipsi järve ja Soome lahe vahel 1944. aasta veebruarist septembrini võttis Saksa poolel osa ümmarguselt 175.000 meest, Vene poolel tõenäoliselt ligi 300.000. Langenuid oli kokku vast 60.000, neist ligikaudu 16.000 Saksa poolel ja 44.000 Vene poolel. Neile lisandusid mõlema poole peale kokku umbes 210.000 haavatut. Lõviosa neist kaotustest kanti väikesel maa-alal, praeguse Vaivara valla piires (Sinimäel, Auveres, Hiiemetsas, Merikülas jm).
Narva ja Sinimägede maismaalahingutega kaasnesid ka võitlused siinse õhuruumi pärast ning võitlused kõrvaloleval Narva lahel, mis on osa Soome lahest. Nõukogude lennuvägi kasutas siinsel rindel hulgaliselt pommi- ja ründelennukeid, millele vastuseks Luftwaffe tõi Eesti lennuväljadele mitmeid hävituslennukite väeosi. Neist olid arvukaimad 54. hävituslennukite eskaadri allüksused, kuhu kuulus ka hulk tuntud hävituslendur-ässi.
 
Õhuvõitluste kõrval oli teiseks Narva–Sinimägede maismaarinnet toetavaks teguriks mererinne, mis 1944. aastal algas Narva lahelt ja kulges poolringis üle Soome lahe keskel olevate Suur–Tütarsaare ja Suursaare kuni Soome rannikuni Viiburi lähedal. Mererinne koosnes miinitõketest, rannapatareidest rannikul ja saartel ning Saksa ja Soome laevastiku valveüksustest miiniväljade väljatraalimise tõrjeks. Mererinde Saksa- ja Soome-poolne idee oli punase Balti laevastiku hoidmine Soome lahe idasopis, et see ei saaks tülitada laevasõitu Läänemerel ega tulistada Narva–Sinimägede rinnet merelt. Nõukogude Balti laevastik ja selle lennuväeosad aga olid mererindel tegevuses miiniväljadesse läbikäikude traalimisel, Saksa ja Soome valveüksuste laevade hävitamisel ning rannapatareide pommitamisel. 1944. aasta merevõitluste käigus uppus Narva lahel 15 Saksa sõjalaeva kogutonnaa˛iga ligi 13 000 t; saksa meremehi hukkus seejuures 800–900. Vene pool kaotas neis lahinguis 18 väikest laeva kogutonnaa˛iga ligi 1400 t; aga ka umbes 200 meremeest.

Vaivara Sinimägede Muuseum on avatud


Pilet               2 eur

Sooduspilet   1 eur

Perepilet       4 eur

Giidiga matk mägedel 20 eur 1 h

Muuseum on suletud 21. -26.12.2014

Avatud: T- L  10.00- 17.00 juuni,juuli,august 10.00- 19.00

juuni, juuli, august ka P 10.00- 16.00



Giidide ja matkade tellimine

392 4634 (muuseum)

muuseum@vaivara.ee

Ivika Maidre 56 474 552

Sven Udam 552 4273

Tõnis Tolpats 53 636 222




 


Sinimäe alevikus Pargimäel (Lastekodumäel) on alates 2008.a. lõpust avatud vaatetorn.




















Endises Vaivara mõisa aidas on avatud 1944.a. lahingutele pühendatud väljapanek. Eksponeeritud on relvi, mundreid, fotosid, sõdurite isiklikke esemeid. Muuseumis on võimalik vaadata ajalugu tutvustavaid ja kroonikafilme.