Aastakümneid olid Sinimäed kohaks, mille lahingulugudest palju ei räägitud. Jää hakkas sulama pärast Eesti taasiseseisvumist. Sinimägede sõjaloo jäädvustamist alustati 8. juulil 1994. aastal, kui Eesti Vabadusvõitlejate Virumaa ühenduse eestvedamisel püstitati Sinimägede keskmisele mäele 6,5 meetrine puurist. Järgmisel päeval toimus selle risti juures II Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate kokkutulek, kus osales inimesi 17 riigist. Paljud sõjaveteranid nägid üksteist taas üle hulga aja. Kindral Aleksander Einseln luges ette president Lennart Meri tervituse. Sellest kokkutulekust alates ongi veteranid, küll kiiresti kahaneva arvukusega, korraldanud oma iga-aastaseid Sinimäe kokkutulekuid just siin. Vaivara valla ja veteranide ühenduste hoolel arendati edasi ka memoriaali. Arhitekt Tiit Kaljundi valmistas 1996. aastal esimesed alalise mälestusmärgi kavandid, milleks saadi tuge ka Eesti Kultuurkapitalilt. Mäge korrastati ja memoriaali rajati suuremas mahus aastatel 1997-2000. Mälestusväli on ligi hektariline ala, mille aktsent on 12 meetri kõrgune terasest ratasrist (metallikunstnik Heino Müller). Selle keskel on plahvatust sümboliseeriv kompositsioon. Rist, rünnakuteravikku (ida-lääs) sümboliseeriv graniitkividest ääristus ning autentne, vooderdatud põhjaga kaevikulõik, mis liitub puhastatud algse kaevikuliiniga, moodustavad monumendirühma. Hiljem on jätkuvalt hooldatud memoriaali juurde viivat treppi, infotahvleid, parklat, vihmavarjuks on mäe jalamile püstitatud lihtne katusealune.

Suurlahingu 60. aastapäeval, 31. juulil 2004 avati memoriaali koosseisus eraldi mälestuskivi 20. (eesti) Relvagrenaderide Diviisi võitlejatele. Kaks aastat hiljem toimunud kokkutulekul avati mälestuskivid hollandi ja vallooni vabatahtlikele, kes võitlesid kõrvuti eestlastega. Grenaderimägi käis lahingute käigus korduvalt käest kätte, kaitsjate viimaseks vastupanukoldeks oli memoriaali ristist sadakond meetrit ida pool paiknev „Põrguauk“, mille seinas on tänaseni näha punkriava.