Sõja lõppedes oli hinnanguliselt ligi 90% valla eluasemetest hävinud, inimesed olid sõjapaos. Tagasitulek oli raske, alustada tulnuks ju nullist. Veel 1952 toimusid Sinimägedel demineerimistööd ja õnnetusi lõhkekehadega toimus küllalt sageli.

Kui eelnevalt oli Vaivara ise olnud suurte sündmuste keskpunktis, siis sõjajärgsetel aastatel mõjutasid siinset elu enamasti suured ettvõtmised naabruses. Nimetame neist uue Narva linna kiiret ülesehitamist 1950...1960 -aastatel, uue ja suletud linna – Sillamäe – rajamist endiste õlitehaste maadel, põlevkivikarjääride laienemist Viivikonna ja Sirgala piirkonda, Narva jõe paisutamist ja ulatusliku veehoidla rajamist. Karjäärid ja veehoidla on tänaseks Vaivara maid kahjustanud nii otseselt kui kaudselt. Mitmed kihelkonna põlised külad (Sirgala, Sooküla, Metsküla, Mustajõe, 1944. aasta lahingutest tuntuks saanud Putki) on maapinnalt kadunud. Lõunapoolne tehismaastik on Vaivarat veelgi enam otsekui surunud teiste naabrite suunas, siin on aga vastu surumas hoopis suuremad Narva ja Sillamäe. Omal ajal tähtis Tallinn-Narva maantee on muutunud veelgi tähtsamaks – lõuna pool raudteed ei ole enam ida-lääne suunalisi avalikke teid. Maantee õgvendamine 1960. aastatel jättis Sinimäed suuremast liiklusest kõrvale, täielikult on muutunud teedevõrk Auvere ja kaevanduste vahemikus. Ajaloolised kihelkonna raskuskeskmed (kirik, seltsimaja, kool) on kas hävinud või ei oma endist tähendust. Sinimäe alevik, tänane Vaivara valla keskus, on rajatud 1950. aastatel, varem selline kohanimi, asula tähenduses, puudus sootuks.

Sinimäe piirkonna lähim naaberomavalitsus – Sillamäe linn -oli veel paarkümmekond aastat tagasi väljastpoolt tulnud inimestele suletud territoorium. Veel kuuskümmend aastat varem polnud siin tulevasest linnast jälgegi. Eesti üks nooremaid linnu rajati 1950. aastatel, linnõigused pärinevad 1957. aastast. Uus tehas ja linn selle ümber rajati põhiliselt sõjatööstuse huvides. Linn asub Soome lahe lõunarannikul, Sõtke jõe suudmes. Sillamäe linna vanema osa välisilme on range ja klassitsislik – valitseb korrapärane planeering, sirged alleed ja mereni laskuvad laiad trepid. Jõgi on paisutatud väikeseks veehoidlaks.

Algselt tegeles Sillamäe tehas kohaliku diktüoneemaargilliidi kaevandamisega ja sellest uraanoksiidi tootmisega. Maak saadeti rikastamiseks Sillamäelt edasi teistesse tehastesse üle Nõukogude Liidu. Kohaliku toorme varud olid piiratud (diktüoneemakildas on uraani sisaldus tühine) ning 1953. aastast hakati siia uraanimaaki tooma nii Venemaalt kui ka Kesk-Euroopast. Hinnanguliselt on Sillamäel toodetud umbes 20% Nõukogude Liidu uraanist. Uraanimaagi töötlemine lõpetati Sillamäel 1989. aastal, seejärel hakati tehases tootma põhiliselt metalset nioobiumi, haruldaste muldmetallide oksiide, mitmesuguseid keemiliste ühendite kontsentraate jne. Valulised keskkonnaprobleemid radioaktiivsete jäätmete hoidlaga on tänaseks põhiliselt lahendatud. Käesoleval ajal on Sillamäe arengu mootoriks uus ja universaalne sadam, mille põhikäive peaks tulema naftasaaduste transiitveostest ent kus aastast 2005 toimub ka reisijate vedu Sillamäe-Kotka liinil.